Lillekastid, istutuskastid - taaskasutus

Kuna meie maja renoveerimisega on tekkinud hulka pisikesi puidu-ja lauajääke, üritasin välja mõelda, mida nendega teha, et neil mitte mädaneda lasta.

Maha saetud õuna-, sireli -ja kreegipuud ei tekitanud küsimust, tükeldasime ja varusime kütteks. Tükeldada ja kütteks panna ei raatsinud aga 10 cm laiuseid servatud laudu. Mõtlesin neist hoopis istutuskastid teha.

Kuigi need ei olnud esimeses nooruses ja juba õues seisnud niipalju, et hallikaks tõmbunud, otsustasin neile anda "püsikute kasti" ameti. Mõnes on siiski ka hooajalised taimed.

Mõõtmeteks sai 50x50 cm ja 20cm kõrguseks, kes järgi proovib, soovitan kõrguseks 30 cm. Nelja nurka vajalikud postid on endised puidust aiapostid. See teeb siis kaheksa(30 cm kõrgusega 12 tk) 50 cm pikkust lauajuppi külgede jaoks ja neli 20 cm posti ühe kasti tarvis.

Esialgu üle neid kaste ei ole värvitud, välismaised tegijad väidavad, et värvained pidi edasi kanduma taimedele. Ise ei oska pooldada, ega ümber lükata seda väidet. Silmailu poolest aga sooviksin ilusamat ehk värvitud versiooni.

Täitsin kastid freesitud mullaga. Põhja kangast/kilet ei pannud.

Sisse istutasin lavendli, aniisi, salatid(rukola, segasalat, lehtsalat), piparmündi.

Asja positiivne pool on odavus kuid aega läheb rohkem, et selliseid väikeseid asju nikerdada, sest eks suurema peenra tegemine on ju kordi kiirem. Aga mõte oligi kasutada ära jupid, mis olid juba olemas. Kellel noored mehed majas(10-15 aastased), on see just paras töö neile paariks õhtuks. Eriti hea kingiidee poiste poolt emadele!

"Puurikana" - kas elamist väärt vabaduses?

Kuna ma saan iga aasta, pärast masstootmises 15 kuud munenud kanade müüki üle Eesti, murelikke kõnesid inimestelt, siis otsustasin siin blogis valgustada ka teisi, mis toimub seal, kuhu kõik inimesed ei näe.

Sõna puurikana panin jutumärkidesse kuna selline "majas elamine" ei ole aina enam minule vastuvõetav masstootmises. Kui esimestel fotodel olevaid õnnetuid olevusi saab kanadeks nimetada, siis olen mina krokodill. Toota saab ka inimlikult.

Esimestel fotodel on siis selgelt näha, et tegu võib olla puurist vabaks lastud kanadega või pimeduses(nö vabapidamislaudad) massides peetud kanadega. Sellist ehmatavat pilti olen näinud paljudes Eesti "kanaringi" autodes. Ma arvan, et ei ole paslik firmade nimesid nimetama hakata, kuna see ei paranda midagi ja ajas asjad muutuvad. Loodame, et paremuse poole.

Teistel fotodel on näha vabapidamisel ja ka õues, normaalse suurusega karja juures elavad kanad.

Kui nüüd fotode järgi otsustada, siis tahab iga kanaostja talukanu, hinna poolest aga jookseb odavaid kanu ostma. Võta siis kinni, mida me tahame.

Mis on hinnaks?

Eestis küsiti veel 1-2 a tagasi aasta munenud kana eest 5 kuni 15 krooni, nüüd aga on hind 2,5-3,5 eurot sellise kana eest, kes pääseb kodusse. Samas peab valmis olema kõige hullemaks, sest seal hakkavad toimuma juba kanast olenemata muutused tema käitumises. Maainimene ütleb selle peale, et "lollid" - ei oska süüa -juua künadest, siblida, kuhjuvad pimedatesse nurkadesse, söövad sulgi ja teiste kanade tagumikke, talluvad teineteise otsas jne. Kuigi ka see olukord läheb hiljem paremaks.

Majanduslikult mõtlevate inimeste parim kommentaar, mida juhtusin lugema, et "lollid inimesed, kes ostavad-makstes kinni "supitegemise" ka tollele tootjale kinni, kahekordselt".

Samas eraisikute käest ostetavad noorkana hinnad jäävad keskmiselt 5-8 eur/tk (tõupuhtad kanad isegi kallimad) ja saab normaalse närvikava ning munevusega kanad.

Fotod on laenatud internetist.

Siin peate kahjuks ise otsustama, mida osta ning millist pidamisviisi eelistada.

Helianthus tuberosus ehk maapirn

  

Täna siis istutasin maha maaprini, mille osa seemnest ostsin poest(piklik) ja osa sain tuttava käest(ümaram). Seda, et maapirni on kahte eri välimusega, ei teadnuki ma enne, kui hakkasin õppematerjale otsima. Siin fotodel on siis näha selline piklik versioon, mille seemne ma sain poest ja eestimaal saadav ümarate vormidega versioon. Maitselt on maapirn nagu pirn ilma suhkruta, krõmpsub nagu värske kartul.

Maapirni kasvatamine on imelihtne. Ainult istuta ja korja saak. Ei vaja mingit jooksvat hooldust.

Muutub see metsikuks, kui ei võta kogu taime mugulavaru üles kevadel, kui hakkavad maas talvitunud mugulad jälle paljunema. Sealt saab siis välja noppida uute taimede jaoks vajaliku seemne ning ülejäänud toiduks kasutada. Säilitada saab maapirni pesemata kujul jahedas ruumis, pannes ämbrisse mugulad vaheliti mullaga. Toas pestuna muutuvad kiirelt pehmeks.
Istutamiseks kõlbavad enamalt jaolt kõik mullad kuid asukoht võiks olla aianurk, seina äär või aia äär. Kuna taim kasvab ligi 2 m kõrguseks, sobib ta ka "naabrivaate" varjamiseks.

Mugul võttis vee sees leos olles juured alla ülihästi, ei mingit mädanemist ega vettimist. 

Kuidas tegin?

1. Kaevasin "puhkusel olnud" maapinna läbi labida ja hargiga, eemaldasin umbrohu, nii palju, kui seda sain.

2. Väetasin looduslikult. Meil olid sellel maa-alal 2a tagasi pardid, ei olnud vajadust lisaväetamiseks.

3. Istutasin 3-4 väikest (taimed küljes u 3-5cm ) mugulat igasse u 1m vahedega aukudesse. Peenra istutasin täis nr 5 täringu mustriga.

4. Kel maapind kuiv, peaks nüüd kastma. Kuna meil aga eile sadas, taim tuli otse veest, ning maapind on veel ülimärg, ei kastnud täna.

Saaki saab siis alates sügisest! Ülesvõtmisega ei pea kiirustama. Maapirn kannatab ületalve pidamist maapinnas. Kevadel, kui miskit muud saada veel ei ole, on see üks äraütlemata hea asi, mida värskelt või muu moel töödelduna süüa. Ole "mees", ainult mine aeda ja kaeva endale toit lauale! :)

Tibude vigastused - fotodega!

Linnukarjas enim probleeme tekitab teineteise nokkimine, julmemal juhul kuni surmani.

Kanatibusid/kanu võib meelitada teisi tibusid nokkima:

1. Liiga ere valgus

Just kasvama hakkavad väikesed roosad lokutid tekitavad "isu", need on valguse käes hästi näha. Hoia valgus pigem hämar kui ere. Kui elektripirn on liiga ere nt 72W säästupirn või 60 W ere tavapirn, siis vaheta välja hämarama vastu. Kui ollakse juba "lambita reziimil", siis saab tavavalguse sissepääsu takistada aknaklaasi tumendamisega kile abil või lihtsa kanga/kardina riputamisest akna ette/puuri ümber.

2. Suuremate karja nooremate tibude lisamine(üritatakse välja süüa uustulnukaid ja võõraid). Et mitte soodustada nokkimist, pane ühte gruppi elama ainult ühevanused tugevad tibud, kokku võid lasta ühesuurused. Norutavad nõrgad tibud ei kuulu sinna.

3. Liiga vähese sulega piirkond tagumikul, seljal, tiivanukkidel - linnu jaoks kergelt märgatav. Veelindudel on ohustatud pooleteise kuni kahekuused pojad, kellel hakkab tekkima pärissulg ning tiivanukid kipuvad sulgede vahetuse ajal paljad olema. Iga tärkav suletüügas tõmbab tähelepanu. Kanatibudel tekib see olukord kahenädalastena, kui erinevad kehaosad hakkavad paljastuma.

4. Lahtise haavaga linnud. Veri valgel sulel on eriti atraktiivne nokkimise eelduseks olev kombinatsioon. Samuti tumedal taustal mõni hele asi(saepuru musta tibu seljal).

5. Tegevuse puudus. Kui lindudel erinevas vanuses ei ole tegevust limiteeritud pinnal (õueala puudus, must pinnas), hakatakse vaatama teineteise suunas. Asja saab parandada andes nokkimiseks erinevaid puu ja köögivilju keedetult või toorelt(nt keedetud porgand, kõrvits pooleks lõigatuna, looma peet, arbuus, õunad, kapsas, keedukartulid tervetena, saiaviilud) - kõik, mille kallal tuleb vaeva näha et, süüa saaks.

Kuidas aru saada, et "kuri karjas":

1. Kui tekib äkitselt tugevad üksikud kõrgendatud häälega piuksumised. Kuna tibul on valus, siis tekib valuga eriline häälitsus. See ei ole sarnane külma ilma piuksumisele ega ka üksinduse piuksumisele.

2. Nokitud tibusid/kanu tekib iga päev/tund. Osad linnud surevad silmanähatavalt lahtise haavaga eelpool mainitud kehaosadel.

Esmaabi:

1. Pese enda käed ja desinfitseeri/kanna kilekindaid!

1. Loputa sulestik sooja veega verest puhtaks(kuna lind seda ise hiljem puhtaks ei saa), lase natuke kuivada või tupsuta õrnalt kuivaks.

2. Määri haavale peale vatitikuga või tilguta otse haavale vana head "teralillat" kaaliumpermanganaati, briljant rohelist(tumeda sulestikuga linnule) või saialille tinktuuri (valge sulestikuga linnule)vms lahtise haava vahend. Lase kuivada.

3. Eralda "häiritud " linnud teistest samuti hämarasse ruumi/kasti, et mitte soodustada omavahel nokkimist. Tagumikust nokitud linnud on tavaliselt esimesed, kes välja langevad - kui järgmine päev hakkab valget vedelat rooja eralduma, on aeg lind lõplikult eemaldada.

Kui situatsioonile sai kiirelt piir pandud (küsimus on suurte karjade puhul lausa minutites-tundides), paranevad kõik linnud, kasvab uus kattev sulestik ja nokkimisi juurde ei teki!

Fotodel olevad linnud on tänaseks edukalt paranenud, fotod saan hiljem lisada! :)

Vigastusest tekkinud verd on kuhjaga, vigastus ise aga päris väike neil fotodel.

Jõudu!

Zingiber officinale e. Ingver

Mina olen üks neist paljudest, kes mõtles, et lõunamaataimi Eestis kasvatada ei saa. Kuna meie peres on saanud ingveritee ka lastele lemmikuks ning vajalikuks osaks kõrvitsamoosi tegemisel, siis otsustasin pärast põhjalikku ingveri kasvatamiseks õpitud tõdesid ise ka proovida. Kuna mul aias ruumi küllaga, siis pole probleemi seda suurt taime kasvatada. Suurim "tegemine" on temaga kolimine toast-õue ja tagasi teatud aegadel. St toas peab olemas mingi nurk, kuhu pottidega maanduda. Kuna mul on elamine väga väike ja aed väga suur, sobib mulle avamaale istutamine. Kellel toad suured ja kõrged, saab kogu kasvatamise ette võtta nt 80 liitrises suures plastiktünnis alusega, millele vee äravooluks põhja augud puuritud.

Üldiselt peaks asi nii käima: kevadel-talvel toas kasvama pandud taim istutakse/tõstetakse konteineris õue kõige soojemasse kohta mai lõpus-juuni algul, igasuguste öökülmaade oht peab olema möödas. Hilissügisel pärast taimede koltumist korjatakse saak. Eraldada uue taime kasvatamiseks juurikaid ning ülejäänud säilitada söögiks. Siit hakkab jälle ettekasvatamise aeg potis ja soojas toas.

Kiirelt öeldes, esimene sats läks aia taha. Klaasis vee sees "leotades" sai taim liiga niiskust ning läks pehmeks ja lagunes ära. Arvan ka, et ei õnnestunud head taime saada, kuna mitte üht mugulat ei hakanud kasvama. Internetis nägin ühe inimese videod, kus tal ei olnud 2 kuu jooksul tõusnud ingveri juurikast miskit. Siinkohal soovitangi piiluda mulla sisse, siis saab kõige parema ülevaate. Kui kühmudest helerohelisi taimi punduma ei hakka, pole miskit ka üleüldiselt tulemas.

Teine kord taim kasvama panna juba õnnestus, tehnika oli ka iseenesest teine. Jätsin taime niiskesse mulda, vahepeal piilusin mulla alla. Õnnestus. Silditel seisavad kuupäevad: 1.03,2012, 25.03.2012

Kuidas tegin:

1. Ostsin värske(peab olema toredalt ümara kujuga, mitte kortsus) ingveri juurika tavalisest poest. Iseenesest odavad osta.

2. Tükeldan juurika mitmeks nii, et igas osas oleks "triibulisi" osi(siin hakkavad juured kasvama) ja kühmulist osa(siit hakkab taim kasvama).

3. Isutasin taime potti nii, et kühmulised osad jääks võimalikult kõrgele ja katsin kergelt mullaga.

4. Hoian mulla niiske ja taime heas soojas kohas nt aknalaual.

Fotod laenasin esialgu internetist, kus on näidatud tähtsamad osad valgete nooltega.

Head proovimist!

Taimede ettekasvatamine

Jaanuaris olin juba elevil, et esimest korda elus hakata taimi ette kasvatama. Ennist ei ole ette kasvatamisega mittemingit kogemust olnud. Eelmine aasta jäin nt paprikaga totaalselt hiljaks, avastasin alles maikuus, no ja siis ei ole enam midagi sellega teha. Tuli poest osta tookord.

Tomat aga tõusis ilma oskusigi omamata vuhinal mullast taeva poole tohutu kiirusega - Tolstoi, panin seemnest otse avamaale. Muudkui kasvas ja kasvas, aga tomateid küljes ei olnud. Alles juulis õppisin ära, et võrseid vaja ka kärpida. :) Ja nädala või kahe pärast olidki juba ilusad pallikesed olemas. No vot nii hea, kui on tuttavaid, kes sind ikka õpetavad. Tänud!

2012 aasta hooajaks valmistun ikka tükkmaad targemana juba. Paralleelselt käis pottide, aluste, lampide ostmine vastavalt vajadusele ning uute kogemuste ammutamine internetist. Osta oli jaanuaris odavam, kui hetkel, mil kogu Eesti kasvataks midagi.

Nt maisi kasvatamise puhul tuli mul vaadata läbi 5 inimese videod, et kõikidele küsimustele vastuse saaks. Igaühel oli mingi tarkusetera sees, mida teisel ei olnud. No ja nii ma tegin istutamise, pikeerimise, säilitamisega iga taime puhul ükshaaval. Hulka aega kulub õppimisele.

Taimelampide uuring oli omamoodi põnev. Esimese hooga leidsin mingid hirmkallid lambid Eesti interneti poest. Siis aga torkas pähe, et tuttav elektrifirmas töötab ja hind kukkus pärast konsulteerimist kolinal - 240 euro pealt 36 -le, juurde tuli osta vaid elektrijuhe 1,90 eur(valisin lülitiga). Üllatama pani see, et nt ühs ja sama taimelamp maksab Paides 5 eurot ja Tallinnas 8 eurot. Aga sellel huvitaval hinnapoliitikal me pikemalt seekord peatuma ei jää.

Praeguseks olen kimpus kastmisega, kord läheb palju, siis jääb jälle väheks, loodan kuldse kesktee leida. Üldiselt kasvavad taimed hästi, kui välja arvata paar iluviga.

Teistele teadmiseks, et külvikalendrit ei jälgi. Minul käivad asjad tunde järgi, kui olen valmis, siis võtan kogu aja ja muudkui istutan.

Istutamine on asi, mida toas tehes väga vastik mõne teise tegevuse kõrvalt teha. Õhtuti juhtus nt nii: kui mina olin süvenenult omas mullamaailmas, siis hakkas keegi lastest alati süüa nõudma, aga süüa ja istutada on mugav laua taga. Ses suhtes leidsin hiljem parima aja istutamiseks hommikul pärast suuremate laste lasteaeda viimist ja kõige väiksema toitmist. Vahel võttis silmade eest kirjuks, kuidas on võimalik nii palju väikeseid seemneid ükshaaval päevast päeva mulda panna. Siis aga kogusin ennast kokku ja keskendusin ja keskendusin....kuniks asjad valmis said. Ja ülim oli see, kui ühel hetkel taimed oma ninad mullast välja pistsid. Olin nii õnnelik nagu väikesed lapsed oma uute lelude üle. Kõige paremini ja kiiremini tõusis kollane paprika, kollane kirsstomat, rucola, segusalat, kurk, vürtsbasiilika ja mais. Punane paprika on pikema tulemisega, samuti Titan tomat.

Õues jõudsime mehega täpselt enne lume tulekut istutuskastide lauad valmis saagida. Kaks päeva valmistasin kohta ette, kuhu asjad kasvama lähevad. Riisusin ja tasandasin ja siis...tuli talv tagasi. Nüüd ei ole muud kui, hakata jälle kevadet ootama. :)

Vahepeal olen jõudnud ka sinnamaale, et maha märkida taimed, mis kõik see aasta aiamaale rändavad. Minu "väikesest" aiamaast on aga saanud väga suur aiamaa - üle 40 taime. Imestasin ise ka. Eks sügisel näha, kuidas saak on. Tomateid on hetkel kasvamas 69 taime, 5 eri sorti. Õnneks on mõned ka kingituseks.

Ilusat kevadet!

Tibude ettevalmistamine eluks

Kuna iga aasta kasvatame endale kanad ise, siis märgin siia ära, mida me teeme tibudega enne, kui mõni neist uue kodu leiab.

Enamuselt on meie tegevused sellised:

1. Valgustuse ärajätmine - umbes 2 nädalaselt harjutame neid tasapisi ilma lisavalgustuseta elama. Esialgu on tibud ehmunud ja piuksuvad. Kui piuksumine pärast paari korda proovimist ei lakka, ei ole aeg selleks küps.

2. Õuekliimaga harjumine Aprillist - kui maapind kuiv, hakkame koheselt tibusid õues elamisega harjutama, ükskõik, mis vanusega tegemist on.

3. Elamine õues - külgedest kinni kastidest kolivad tibud ühel hetkel õue tõelise ilma kätte ja oma majakesse ning veedavad ülejäänud kasvamise seal kuniks kanaks saamiseni.

4. Erinevad söödad - meie kanad ja tibud ei saa koguaeg ühtmoodi sööta. Tutvustame neile jahu, graanuleid, putru, köögivilja, haljast, toorest ja keedetud toitu. Samuti tutvustame neile erinevat värvi söötasid.

Lisaks:

5. Inimesega tuttav - tegeleme tibudega paar korda päevas, sooja ilmaga jalutame koos õue peal ringi või võtame päikest. Sealt see sõbralikkus tulebki.

6. Haudekihu allesjätmine - oleme jätnud haudujate kanade geeni oma karja alles, sest nii saab odavaimalt uut karja moodustada.

7. Kirju välimus - meelega hoiame alles kõikvõimalikud sulestiku värvused ja kanade välimused, samuti munade erinevad värvused. Nii ei teki kohe kindlasti igavust.

8. Suurekasvulised munakanad - meie kanad ei ole minitõud ning mitte ka puhtatõulised. Kõik head munakanaristandid.

Jällenägemiseni!